Esimene päev
Vana-aasta eelviimane päev algas poole seitsmese äratusega. Hommikusöögiks oli suhteliselt maitsetu müsli rasvase piimaga – eks ta ole. Hommikul selgus, et Joonas oli terveks saanud ja Joosepil ilmnesid esimesed haigusnähud. Peale hommikusööki sõitsime Vatikani kooride ühisproovi 1. jaanuari Missa tarbeks. Peale proovi sisenes saali kristliku maailma liider – paavst Benedictus XVI. Teda saatsid hõisked ja välgusähvatused. Ta tervitas kõiki Pueri Cantorese laulufestivaliga seotud inimesi. Peale massides trügimist leidsime üles bussi, sõime võileibu ja siis naasima Püha Peetruse väljakule, kus meile määrati 45 minutit vaba aega. Pärast lühikest poeskäiku liitusime järjekorraga, mis suundis Püha Peetruse basiilikasse. Järjekorras vantsides avastas Artur, et inimesed ei suuda lennata. Basiilikas toimus rahupalvus, peale mida saime teada nii mõndagi Püha Peetruse basiilika ajaloost tänu suurepärasele giidile Markus Järvile. Peale seda läksime uuesti bussi ja reisisime pisut Rooma linna peal. Nägime erinevaid kirikuid, Colosseumi ning peatusime Rooma Kapitooliumi mäe juures. Meile avanes kolossaalselt tore võimalus käia ühes Rooma kuulsaimas ja suurimas muuseumis. Tutvusime kuulsaimate antiiksete skulptuuride ja Renessansi aegsete maalidega. Päev oli olnud pikk ja kõigil olid kõhud seest õõnsad. Läksime otsima pizza restorani ja järjekordselt sadas meile kaela puhas õnn ning me saime ennast oivalises Itaalia pizza-restoranis umbe õgida ja seda allahindlusega. Vastutasuks laulsime restorani omanikule rahvalaule. Pizzasid oli 3 sorti. Igaüks oli omamoodi ahvatlev ning kõik pizzad said söödud. Lustakas pizzaorgia jõudis lõpule ning tegus päev vajus unne.7.p klass
Rooma kuues päev
Reisikiri
Hommikul ärkasime kell 9:00. Panime selga koolivormi ja läksime sööma, milleks oli riisipuder ja supp. Pärast väikest sebimist olime kõik bussis. Bussis jagati õuna, müslit ja vett. Bussiga sõitsime vaatama Rooma imekaunist ülevaadet. Pärast seda läksime vaatama Roomat teise vaatevinkli alt. Kui vaade oli vaadatud, kiirustasime Pueri Cantorese jõulukontserdile. Kõige rohkem meeldis meile(vähemalt neljandale klassile) “The Bellringers”, kes mängisid lugu “I wonder as I wonder”. Muidugi oli seal ka lauljaid, kes laulsid ilusasti. Igast rahvusest tuli üks soolo. Kahjuks meie seda võimalust ei saanud,sest meid oli ainult üks koor. Kõige rohkem oli prantslasi. Kui nendel oli palutud laulda, siis tõusis pool saali püsti. Ühesõnaga oli kontsert äge. Peale õnnestunud kontserti läksime järjekordsele ekskursioonile Rooma vaatamisväärsuste keskele, mida tutvustas meile Markus Järvi. Siis kui olime saanud pool tundi aega jõululaadal ¨oppamiseks, tulid meile peale mustlaste hordid, kes müüsid meile 2-e euro eest plastikust lendavaid kettaid (“junne”). Kui mustlased olid meid rahast paljaks petnud, läksime vaatama Rooma kirikuid ja platse, ja mis kõige hullem, olid seal jälle need samad mustlased, kes müüsid meile neid samu “junne” ja muidu Hiinas tehtud vidinaid. Siis läksime “koju”, et saada osakest Mari tehtud piduroast, mis oli väga hea. Kui kõik söök oli söödud, hakkasime vastu võtma Eesti uut aastat ja tund aega peale seda Itaalia uut aastat – viimane sai tehtud suurte aupaukude saatel. Kella ühe paiku läksime tegema oma 5 tunnist uinakut. Selline oli vana aasta viimane päev.
Peeter, Jürgen, Jakob, Karl, Gustav.
Seitsmes päev
MULJEID POISTEKOORI ROOMA-REISIST
Kui ma mõtlen tagasi aastavahetusele Roomas koos
poistekooriga, siis kangastub see aeg läbipaistvate
värvidega kujutatud unenäopildina, täis ebareaalseid
ja illusoorseid situatsioone. Kindlasti on seal oma roll
ka lihtsal unisusel, reaalsel poolunes olemisel reisil
olnud mõistavad, mida ma silmas pean.
Olles nüüd olnud esimest korda koos poistekooriga
väljasõidul, tunnen tagantjärele kahetsust kõigi nende
reiside üle, kus ei ole koos poistega käinud. Reiside,
aga eelkõige elujõulise, humoorika ja vitaalse seltskonna
pärast. Ühtlasi tunnen turvalisust ja kindlust tuleviku
ees – nende poiste kätte, kes laulavad Miikaeli
poistekooris, võib homse päeva otsustused ja tegemised
usaldada küll. Kasinates tingimustes, napi uneaja ja
lõunamaaliku korralduskeerise tuultes (või
korraldamatuses) ei tabanud ühtegi virisejat. Muidugi
olid poisid väsinud, aga välja seda paista ei lastud.
Kui ise ükskord Rooma jõudsin, oli festival juba alanud
ja poistel mitmed tippsündmused seljataga. Hiljem
kodus videolindilt poistekoori kontserti vaadates
(poisid pidasid ise seda Eesti-Saksa maavõistluseks, ehk
võistulaulmiseks Kölni Toomkiriku poistekoori ja meie
poistekoori vahel, mida see tegelikult ei olnud) tõdesin,
et kontserdi kvaliteet oli just nii kõrge, kui olin
harjunud uuelt poistekoori plaadilt kuulma.
Rooma on eriline paik ja aastavahetus on eriline aeg,
arusaamine, et oled Roomas aastavahetusel, muudab
olemise ja sündmuste tajumise kõrgendatult eriliseks.
Nii on täiesti mõistetavalt poiste meeltes
tippsündmustena tulvamas nii paavsti audients,
Kapitooliumi muuseum, õhtusöök pizzarestoranis,
missa Püha Peetruse katedraalis, kui ka hilisõhtused
jalgpalliturniirid. Kindlasti oli festivali ja Rooma-reisi
haripunktiks osalemine 1. jaanuaril uue aasta esimesel
teenistusel Püha Peetruse katedraalis – paavst
Benedictus XVI missal, kus paavst pöördus kogu
maailma poole oma rahuläkitusega. Suurem osa
maailmast sai sellest osa televisiooniülekande kaudu ja
tõenäoliselt kõik tähtsamad ajalehed kajastasid seda
aasta alguse mõtestamisele pühendatud sündmust.
Eestis ei kajastatud kuidagi. Siiski, me (64 VHK liiget)
osalesime missal, kuulasime seda sõnumit kohapeal,
meil oli suur eduõigus olla kohal, katedraali seinte vahel
ja päris vahetus läheduses altarile. Kui missa lõppedes
väljusime kirikust, nägime Peetruse väljakul sadadesse
tuhandetesse ulatuvat rahvahulka, kes ei olnud kiriku
kuplite alla mahtunud ja olid missast ning paavsti
rahuläkitusest osa saanud väljakule paigutatud
hiigelekraanide ja kõlarite kaudu.
Paavst Benedictus XVI 1.jaanuari pöördumine maailma
poole rahusõnumiga on lugemiseks ka Vatikani
koduleheküljel, aga sealt on välja jäetud lõigud, kus ta
pöördus Pueri Cantorese festivalile kogunenud noorte
lauljate poole, tunnustades neid ühtsuse, üksmeele ja
rahu idee kandjatena.
Paremat uue aasta algust oleks raske ette kujutada.
Kulgemise rahulikkus ja rõõmsameelsus miljonilinnas
Roomas viis alguses segadusse, ladinlik (või siis
itaaliapärane) muretus hämmastas, hetk hiljem tuli
arusaamine, et kõik toimib – võib-olla mitte nii kiirelt
ja tõhusalt kui me eeldaksime, aga palju
inimnäolisemalt. Muretumalt ja tervemalt. Aeg on
Itaalias palju pikem kui Eestis. Tundub, et elad
aeglasemalt, jõuad märgata inimesi enda ümber, rääkida
nendega, vaadelda, mõelda ja hoolida.
Tõesti peab veel kord rääkima Roomas kohatud
inimestest, kelle rõõmsameelsus, aitamistahe ja
eneseohverdus mõjusid küünilistele põhjamaalastele nii
võõrastavalt, kohati isegi kahtlustäratavalt! Õnneks nad
olid olemas ja neid oli palju, alates itaallannast saatjaga
tänavalt, kes võttis poistekoori eest hoolitsemise oma
südameasjaks, meid vastuvõtnud koguduse preestritega,
veel mitmete lahkete ja aitamisvalmis itaallastega,
lõpetades reisi kaunistanud ja väärtustanud inimeste
loetelu meie oma mehega Roomas – Markusega, kes
ehtitaaliapäraselt tunnistas külalised pühaks ja elas kõik
need päevad poistekoori elamise ja hingamise rütmis.
Markus Järvi teoloogiatudeng Roomas, on lisaks
perfektse keeleoskusega tõlgile ka suurepärane
korraldaja, probleemide lahendaja, giid ja elav kunsti-,
kultuuri- ja arhitektuuriajaloo entsüklopeedia. Alati
poistega kaasas, iga hetk innustunult ja veenvalt andmas
selgitusi ja taustateadmisi meid ümbritseva
kultuuritulva kohta. Veenvus, teadmiste esitamise
kaasakiskuvus ja siiras innustus kütkestas poisse ja
sütitas neis silmnähtavalt huvi. Enamasti kogunesid
Markuse ümber tihedate ringidena nii suured kui
väikesed Œ neljandad klassid suunati sõbralikult ringi
sissepoole Œ sellise mesilasesülemina avastasime Rooma
kvintessentsi, seda, mis ilma Markuseta oleks jäänud
nägemata, kuulmata ja läbitunnetamata.
Inimene ei ole enam sama pärast Roomat, Roomas
oldud aeg jääb alati liiga lühikeseks, esimene Roomas-
käik tekitab ainult pakitseva vajaduse sinna ruttu tagasi
pöörduda – ma ei mäleta, kelle tsitaadid need on, aga
need osutusid tõesteks. Poistekoori üle on hea meel, et
nende esimene rännak Rooma toimus juba nii varakult,
tõenäoliselt jõuavad nad oma elus sinna veel mitmeid
kordi. Tänu erilisele ajale, mil me Roomas olime ja
erilistele inimestele, kes meie eest Roomas hoolt
kandsid, on see reis poistel kinnistunud meeltesse,
sügavamalt või pinnapealsemalt, kuid piisava
intensiivsusega, tagamaks kultuuriseoste äratundmise,
avastamisrõõmu ja küllalt tugeva põhja edasiseks
süvenemiseks inimkonna kultuuripärandisse.
PEETER
Kadri (VHK Teataja 16.01.2006)
TAGASIVAADE POISTEKOORI ROOMA-REISILE
Kui asusime poistekoori aastavahetuse Rooma-reisi planeerima,
võis selle ettevõtmise kohta kuulda üsnagi vastakaid arvamusi
nagu: “Oo, aastavahetus Roomas – kui romantiline!” või: “Hullud
peast, nii pikk sõit ja veel pühade ajal!” Ehkki püüdsin ikka
esimese arvamusega ühtida, kippus eriti vahetult enne ärasõitu,
kui kohapealse ööbimisega üha suuremad probleemid tekkisid,
vägisi ka teine pool pead tõstma. Nüüd, tagantjärgi, olen siiralt
rõõmus ja uhke, et sellise ettevõtmisega hakkama saime.
Eks need kolm mineku- ja kolm tulekupäeva bussis olid üksjagu
tüütud, aga Roomas veedetud aeg tasus teekonna kuhjaga, pealegi
tegime tagasiteel pika ja põneva viktoriini kuuldust-nähtust, nii
et saime kogetu justkui kiirluubis veel kord läbi elada.
Mis siis jääb pärast väikest “settimisaega”. pinnale?
Igavene linn Rooma, kus kullavihmana sadas meile kaela
sedavõrd palju kultuuri- ja ajalugu, et võttis pahviks ka kõige
nooremad. Õnneks käis kogu Roomas veedetud aja jooksul meiega
kaasas väsimatu teejuht Markus Järvi, kes tegelikult sugugi mitte
giid pole, vaid õpib Paavstlikus ülikoolis teoloogiat. Tänu tema
selgitustele ja põnevatele jutustustele ei jäänud me pelgalt majade
välisfassaade ja poeaknaid imetlevateks turistideks, vaid saime
kuulda palju põnevat nii Rooma kirikute ja muude ehitiste kui
ka muuseumieksponaatide ja nende ajaloo kohta.
Kogu maailma Roomakatoliku kiriku keskus Vatikan koos
üleilmse kirikupea Œ paavstiga. Paavsti audients ja laulmine
paavsti uusaastamissal Püha Peetruse Basiilikas. Eestikeelne
evangeelium kõlamas selgelt ja valjult üle terve Peetruse basiilika.
Tunne, et osaleme milleski ajaloolises ja nähtamatu maailma
seisukohalt tähtsas.
Pueri Cantores , kogu maailma liturgilist muusikat laulvate
poiste-, laste- ja noortekooride organisatsioon. Ühised kontserdid
olime millegi suurema osa ja ehkki me pole eriliselt andekate
seast valitud katedraalikoor, on meilgi omad tugevad küljed,
mida ka teised, “suuremad” märkasid.
Vana-aasta õhtu. Olime planeerinud mõnel Rooma
väljakul vabaõhukontserti kuulata ja aastalõpusaluuti
vaadata, viimasel hetkel aga selgus, et kogu liiklus
Rooma kesklinnas on õhtul alates kella üheteistkümnest
suletud. Nii ei jäänudki meil muud üle kui koju jääda.
Sõime ühiselt kokatädi Mari tehtud pidulikku praadi
hapukapsast ja liha, laulsime koos kõikvõimalikke
laule koori repertuaarist, võtsime vastu nii Eesti kui
Itaalia uue aasta ja olime koos rõõmsad.
Ühised jõupingutused liidavad. Ja jõudu pidi sel reisil
alatasa pingutama. Palju muljeid, tihe graafik, varased
tõusmised – Mitte keegi ei virisenud. Ka kõige esimesel
õhtul pimedas oma asjade leidmisega hädas olnud
noorimad said juba mõni päev hiljem kõigega hästi
toime. Vanemad aitasid nooremaid, olid õpetajatele
kindlaks “tagalaks”. Meil on tore poistekoor.
KADRI