Rooma reis 2005/2006

Esimene päev

Mööda europeldikuid Euroopasse
Kell on 3:30… Enamik kohti on kinni, juba kuritarvitatakse mudilasi, kasutades neid tasuta tööjõuna. Jõuavad kohale madalad hääled. Võtame üle logistika-alased probleemid. Kõik hakkaks juba nagu sujuma plaanipäraselt. Kell on 4:30… Kõik istuvad oma kohtadel, kuskilt ülevalt tuleb hääl, mis loeb meile ette bussis sõitmise 10 käsku ning siis hakkab üle 24 tonni kaaluv masin, kus veedame poole oma talvevaheajast, liikuma. Hakkab pihta sõit Eesti lumiste põldude vahel. Eesmärgiks jõuda õhtuks Poola, Varssavisse. Nelja äratundmiseni sarnase riigi läbimine osutub tapvalt igavaks, seetõttu otsustab enamik rahvast reisi esimesed 6 tundi maha magada. Mõni vajub terveks päevaks talveunne, ärgates vaid, kui tuleb külastada järjekordset europeldikut. Kuna peaaegu iga teine reis sõidame sama teed pidi, on huvitav jälgida teatavate piirkondade arengut. Läti arhitektuuri siinkohal ei hakka mainima, see on parandamatu nähtus. Küll aga võib täheldada põrandas asuvate aukude asendumist nö. europeldikutega. Üllatav oli pikem peatumine Läti-Leedu piiril, Euroopa Liit ju ikkagi, aga elasime sellegi üle. Poola riik on õnneks oma piirivalvele soetanud modernsed aparaadid, tänu millele toimus piiri ületamine Poola kohta üllatavalt kiiresti. Samuti tuleb tõdeda, et arvatavasti tänu austet kolleeg Taavile, on paranenud Nacho Cheesballs’ide ja küüslauguleibade massilise tarbimise tendents. Õhtu jooksul, vahelduvate õhumasside käes piineldes, tegime Varssavile ringi peale ning jõudsime kõigi meeldivaks üllatuseks ööbima kohta, mille naabriks on kool, kus sai ööbitud aasta tagasi. Majutustingimused olid suurepärased, õhtul sai veel leiba austet kolleeg Oliveri pasteediga. Seal olid ka rahuldavad pesemistingimused ning kui tahtjad olid nendega tutvunud, mindi koos külla Poola Une-Matile.
Artur Rodionov ja (moraalne tugi) Oliver Liiv
Teine päev
Reisikiri
  Till-till. Till-till-till. „ Kas teie ei tulegi Rooma! Kõik on juba ammu üleval! Pakkimine algas juba 15 minutit tagasi.“ – Nii algas madalate häälte hommik. Kuid hoolimata kõigist viperustest hilines meie väljasõit ainult 10 minutit. Ehk punkt kell 5:40 algas meie reis läbi Kesk-Euroopa mägisesse Sloveeniasse.
  18. tunni jooksul kulges meie tee läbi 4 riigi – Poola, T¨ehhi, Austria ja Sloveenia. Valges läbisime Poola ja T¨ehhi, mis vanematele olijatele juba tuttavad olid. Piiride ületamine toimus valutult, Austria-T¨ehhi piiril loobuti isegi passikontrollist! Igati õnnestunud oli ka päevane filmiprogramm, mis oli hoolikalt valitud meie vaimse juhi ja liidri Igori poolt. Kahju oli aga sellest et Austriasse ja Sloveeniasse jõudes oli maad võtnud pimedus, mis takistas kauni looduse jälgimist. Ometi jõudsime näha nii mõndagi ilusat, olgu selleks siis lossid, kirikud mäetippudel või meile eestlastele nii harjumatud kõrged pinnavormid. Kõik sujus nagu lepase reega, kuniks õhtul, mil Sloveenias tabas meid tagasilöök lumetormi näol, mis sundis bussi oma kiirust vähendama 60-le kilomeetrile tunnis. See tingis meie väikese 3-tunnise hilinemise oma ööbimiskohta, mis tähendas seda, et muutus võimatuks jõuda festivali avamisele, kuna buss pidi nüüd seisma 9 tundi. Kuid see ei heidutanud meie meelt ning magama läksime ikka rõõmsatena ja ootusärevuses järgmise päeva suhtes, mil sihtmärgiks oli Rooma.
Valmar ja Joonas
Kolmas päev
Sinna ja tagasi koos tunneli ja Kassoga ehk kuidas PM poistekoor Rooma saabus.
  Hommikul ärgates võis aknast näha hingematvaid Sloveenia mägesid-künkaid, mis eelneval õhtul pimedusse mattunud olid. Varajane idülliline hetk ei kestnud aga kuigi kaua. Lihtsal ja geniaalsel moel teostatud pakkimismissioon päädis meie õigeaegse väljasõiduga 9:30.
  Järgnes meeliülendav kõhupetmine bussis, kus meile tingimusi arvestades isegi väga hästi süüa anti. Ületatud sai ka Itaalia piir ja juba mõne „hirmnaljaka“ tunneli pärast võisime tõdeda, et koos Sloveeniaga jätsime kiiresti selja taha ka lumepiiri, vähemalt veidikeseks. Valge lume asemel avanesid meie pilgu all Defoe’likud Aadria meri ja rohelus. Tee ääres istus üks kurvameelne itaalia koer. Eks ta ole.
  Nüüd oli aeg igati sobilik infominutiteks. Arhitektuuri alal valgustas meid kõigepealt Indrek. Andersi itaalia keele tunnist aga piisab ka Rooma süngemates kvartalites liikumiseks. Juba varsti tehtud peatuses sai uusi teadmisi kohe ka proovida, samuti sai valla päästa kauasügelenud rahakotirauad. Eks ta ole.
  Seejärel tuletati meile kõigile meelde, mida me siia tegema tulime. Lauluproov ilusate mägede ja „mega-super-hüpernaljakate” tunnelite vahel möödus üsnagi vahelduva eduga. Kella kolmeks jäi Rooma veel veidi üle 300 km. Päike paistis ja vähemalt bussiaknast tundus ilm igati kevadine. Loogilise jätkuna algas lumetorm. Eks ta ole.
  Ilma kiiret muutumist võis imestada varsti alanud kõrvulukustava mäelaskumise ajal. Lumest ei olnud varsti enam midagi järel ja võisime hoopis kuulata, kuidas Oliver meile Itaaliat ja Roomat tutvustas. Lähenema hakkas ka meie festivali avanemise aeg. Kuna meie sinna ajanappuse tõttu ei jõudnud, otsustas saatus avalöögi anda teistmoodi. Viimases boksipeatuses võisid teravama silmaga isikud näha, et buss oli kergelt kreenis parema esiratta peale. Rehv oli sissesõidul lõhkenud. Kui see nüüd veidi varem juhtunud oleks… Eks ta ole.
  Igatahes ei läinud enam kaua ja peagi võisime filmi kõrvalt imetleda Rooma palme. Pika linnasõidu vältel said osad meist juba esimese ekskursiooni Igaveses Linnas. Kiita tuleb siinkohal Indreku asjakohaseid kommentaare. Mõnel muidugi oli rohkem tegemist istenaabri sakutamise ja sõimamisega. Öömaja juurde jõudes saime kiire rividrilli tulemusena üsna valutult ja kiiresti oma tubadesse, kus meid ootasid taas ees voodid – luksus, mida ei kohta iga reisi puhul. Jäi vaid üle küsida: Ce una salomeria?
Daniel
Neljas päev
Vene, vidi, vici.
  Hommikul ärkasid kõik õnneks oma vooditest. Esimesed inimesed läksid juba külma du¨i alla. Hommikul söömine oli ka hea vaheldus ja siinkohal tahaks tänada toidu naiskonda, kes meid kostitasid suurepärase koduse pudruga. Kodukoha maitse tekitas paljudesse silmanurkadesse igatsuspisaraid.
  Jajah. Esimene päev Roomas, Igaveses Linnas. Linn ise oli lummav ja kaunis, kuid kahjuks leidub Itaalia ülisõbralike inimeste hulgas nolke, kes oma nimede jäädvustamisega majadele tahavad meie rõõmu rikkuda. Võib-olla sattusime valesse linnaossa, aga grafiteid on rohkem kui piisavalt. Oleks need veel ilusad. See selleks.
  Kui kätte jõudis pillimeeste prooviaeg, sai üks kaheksapealine seltskond end pooleks tunniks lõputusse linna valla lasta. Käidi väikestes poodides, kus poeomanikud terve oma perekonna kutsusid, et välismaalastega tutvuda. Pean tunnistama, et itaallased on välismaalaste vastu äärmiselt viisakad. Vaatamata sellele, et ühist keelt pole, naerdakse koos, surutakse kätt ja vahetatakse muid viisakusi. Väga meeldiv, väga meeldiv.
  Samal ajal, kui vanemad kooli jõudsid, oli nooremate magicu turniir juba alanud. Kahjuks ma ei tea kes võitis, aga õnneks pole see oluline. Kella 11 paiku algas proov õhtuse kontserdi tarvis. Kella kahest kolmeni oli vaikne tund, mille ajal vanemad magasid või mängisid footbagi. Kahjuks ei saa ma kindlasti öelda, mida väiksemad tegid. Mul on kuri kahtlus, et mängisid magicut. Varsti aga seadsime sammud kiriku poole, kus me laulma pidime. Õigemini sõitsime sinna bussiga. Närviline õhkkond enne kontserti ei tõotanud head. Stress oli suur. Kõiki valdas masendus. Kontserdilt ei saanud loota mitte midagi. Kuid ennäe, ime sündis! Hanno kandlemäng oli otsekui ingli harfimäng, koori liikmed laulsid nagu…nagu väga hästi jne. Kõikide pilkudes võis lugeda: VENE, VIDI, VICI. Peale enda esinemist nautisime kõrgel tasemel Kölni poistekoori. Veel enam aga nautisime sööki peale kontserti. Paljud olid lõhkemas. Jõudsime tagasi “koju”, mõtlesime, et läheme täis kõhtudega kohe magama, kuid ennäe imet! Antonio oli meile valmistanud tõelise itaalia roa. Ta ilmselt arvas, et meid on 200. See söömaaeg tuletas mulle meelde vanu häid Rooma-aegseid pidusööke. Samal ajal tutvuti esimeste itaalia kaunitaridega. Poisid esitasid üliveidraid küsimusi Itaalia vestmikust. Tuju oli meeli ülendavalt hea. Kõht täis ja nii edasi.
  Kui teised magama läksid, asus tööle salaoperatsioon vembu tembula, oma kahe anonüümse liikmega. Selle organisatsiooni esimene vemp avastati täna, kui leiti täis pudeli pakist tühi pudel, kuid kallid lugejad, ärge kartke! Vempe on loendamatult. Öösel hullutas anonüümne madal hääl oma kongikaaslasi. Ka kõige tõsisemad suud tõmbusid naerule nende kohatuste kõrval. Väiksemate tegudest ma ei tea, kuid mul on kuri kahtlus, et nad mängisid magicut.
Taavi-H. Kõlar
Viies päev
Reisikiri
Vana-aasta eelviimane päev algas poole seitsmese äratusega. Hommikusöögiks oli suhteliselt maitsetu müsli rasvase piimaga – eks ta ole. Hommikul selgus, et Joonas oli terveks saanud ja Joosepil ilmnesid esimesed haigusnähud. Peale hommikusööki sõitsime Vatikani kooride ühisproovi 1. jaanuari Missa tarbeks. Peale proovi sisenes saali kristliku maailma liider – paavst Benedictus XVI. Teda saatsid hõisked ja välgusähvatused. Ta tervitas kõiki Pueri Cantorese laulufestivaliga seotud inimesi. Peale massides trügimist leidsime üles bussi, sõime võileibu ja siis naasima Püha Peetruse väljakule, kus meile määrati 45 minutit vaba aega. Pärast lühikest poeskäiku liitusime järjekorraga, mis suundis Püha Peetruse basiilikasse. Järjekorras vantsides avastas Artur, et inimesed ei suuda lennata. Basiilikas toimus rahupalvus, peale mida saime teada nii mõndagi Püha Peetruse basiilika ajaloost tänu suurepärasele giidile Markus Järvile. Peale seda läksime uuesti bussi ja reisisime pisut Rooma linna peal. Nägime erinevaid kirikuid, Colosseumi ning peatusime Rooma Kapitooliumi mäe juures. Meile avanes kolossaalselt tore võimalus käia ühes Rooma kuulsaimas ja suurimas muuseumis. Tutvusime kuulsaimate antiiksete skulptuuride ja Renessansi aegsete maalidega. Päev oli olnud pikk ja kõigil olid kõhud seest õõnsad. Läksime otsima pizza restorani ja järjekordselt sadas meile kaela puhas õnn ning me saime ennast oivalises Itaalia pizza-restoranis umbe õgida ja seda allahindlusega. Vastutasuks laulsime restorani omanikule rahvalaule. Pizzasid oli 3 sorti. Igaüks oli omamoodi ahvatlev ning kõik pizzad said söödud. Lustakas pizzaorgia jõudis lõpule ning tegus päev vajus unne.7.p klass

 

Rooma kuues päev
Reisikiri

Hommikul ärkasime kell 9:00. Panime selga koolivormi ja läksime sööma, milleks oli riisipuder ja supp. Pärast väikest sebimist olime kõik bussis. Bussis jagati õuna, müslit ja vett. Bussiga sõitsime vaatama Rooma imekaunist ülevaadet. Pärast seda läksime vaatama Roomat teise vaatevinkli alt. Kui vaade oli vaadatud, kiirustasime Pueri Cantorese jõulukontserdile. Kõige rohkem meeldis meile(vähemalt neljandale klassile) “The Bellringers”, kes mängisid lugu “I wonder as I wonder”. Muidugi oli seal ka lauljaid, kes laulsid ilusasti. Igast rahvusest tuli üks soolo. Kahjuks meie seda võimalust ei saanud,sest meid oli ainult üks koor. Kõige rohkem oli prantslasi. Kui nendel oli palutud laulda, siis tõusis pool saali püsti. Ühesõnaga oli kontsert äge. Peale õnnestunud kontserti läksime järjekordsele ekskursioonile Rooma vaatamisväärsuste keskele, mida tutvustas meile Markus Järvi. Siis kui olime saanud pool tundi aega jõululaadal ¨oppamiseks, tulid meile peale mustlaste hordid, kes müüsid meile 2-e euro eest plastikust lendavaid kettaid (“junne”). Kui mustlased olid meid rahast paljaks petnud, läksime vaatama Rooma kirikuid ja platse, ja mis kõige hullem, olid seal jälle need samad mustlased, kes müüsid meile neid samu “junne” ja muidu Hiinas tehtud vidinaid. Siis läksime “koju”, et saada osakest Mari tehtud piduroast, mis oli väga hea. Kui kõik söök oli söödud, hakkasime vastu võtma Eesti uut aastat ja tund aega peale seda Itaalia uut aastat – viimane sai tehtud suurte aupaukude saatel. Kella ühe paiku läksime tegema oma 5 tunnist uinakut. Selline oli vana aasta viimane päev.

Peeter, Jürgen, Jakob, Karl, Gustav.

 

Seitsmes päev

Pühapäev, 1. jaanuar
Tänane äratus tehti vara, kuid see, mis meil hinge sees hoidis oli teadmine, et paavst Benedictus peseb meie jaoks hambaid. Tunne oli hommikul siiski masendav. Tuju langes veelgi, kui ootasime basiilikasse sisse saamist umbes tund aega, eks ta ole? Juhtub. Oli väga väsitav seista pikal missal, kui jalad olid juba enne rampväsinud. Teenistus sai läbi. Õue jõudes ootasid seal vihmavarjudega inimesed ( neid oli horde), kes kuulasid paavsti itaaliakeelset sõnavõttu, millest me mitte midagi aru ei saanud. Läbi rahvahulga bussi juurde trügimine osutus väga raskeks, kuid me saime hakkama. Jõudsime läbi haisvate tunnelite parklasse, kus ootas meid buss. Bussis tõmbasime selga tsiviilriided ning sõime saiakesi. Koju  jõudes tegime „väikese lõunauinaku“. Sõime maitsvat lõunasööki, mis koosnes supist ja kohupiimast. Varsti pärast seda läksime kirikusse, mille nime me ei mäleta. See oli huvitav kirik, sest terve lagi oli kaetud puhta kullaga. Läksime veel teisegi kirikusse, mille nime Joonas jälle ei mäletanud. Juhtub. Seal kirikus oli palju esemeid, millega Jeesus seotud oli. Huvitavaim oli Kristuse surilina koopia, millel oli näha tema keha kontuur. See oli vast väga õpetlik päev, eks ta ole? Juhtub.
Kuid missa oli siiski väga tähtis, sest sellega lõppes Pueri Cantorese festival. See oli ka väga ilus. Paavst Benedictus soovis meile kõigile rahu. Võimalus, et me saime paavsti missal laulda, oli väga unikaalne. Püha Peetruse basiilikas viibimine oli juba vägev elamus.
Kaheksas päev
Reisikiri
Hommikul deodorandi haisu sees ärgates (vähemalt 5. ja 6. klass) läksime me meisterkoka poolt valmistatud putru sööma. Hiljem sai tunda ka kärsahaisu – korgid lõid läbi. Peale hommikusööki suundusime vallutama Musei Vatikane’t. Nagu alati maailmakuulsate muuseumidega, osutus ka siin järjekord üüüliii pikaks. Seisime seal ligi 2 tundi. Kuna ilm oli vihmane, said mustlased rikkaks – kõik ostsid neilt vihmavarje. Aga õnneks tasus piinarikas seismine end ära, sest muuseum oli vägev. Nägime seal vaarao sarkofaage, Kreeka mütoloogia jumalate kujusid ja vanu suuri vaipe. Muuseumi lõpus oli Sixtuse kabel, millel olid väga võimsad lae- ja seinamaalid, Botticelli tegi seina- ja Michelangelo laemaalid. See muuseum oli nagu labürint, sest mõned kadusid ära. Õnneks leiti kõik üles ja päev jätkus shoppamise näol. Pärast seda läks enamus grupist üritama siseneda Colosseumi, aga kahjuks see meil ei õnnestunud – kassad olid juba suletud. Tagasi bussi minnes jätsime hüvasti kõigi hea sõbra Markusega. Järgmiseks läksime jälle shoppama, kus said lõplikult tühjaks rahakotid. Ostud tehtud, kotid täidetud – ainuke koht kuhu minna jäi, oli kodu. Õhtul mängiti ja pakiti asju. Pärast väsitavat päeva mindi magama.
Dan, Hanno, Mart ja Märt
Üheksas päev
Jube originaalne ehk poistekoori retk Itaaliast Sloveeniasse
Miks on see alati nii, et kui madalad hääled hommikul silmad avavad, jooksevad kõrged hääled oma kottidega, joped seljas, bussi poole ja Kadri pakub jälle võimalust jääda kohapeale? Ilmselt on see kõik seotud aja paradigma, semiootiliste kaasuste ja diskursiivsete meetodite pikaajalise koosmõjuga, ehk häppens.
Kell 6:00, nagu plaanitud, alustasid bussirattad liikumist Sloveenia poole. Varastel hommikutundidel üritasime veel üürikeseks jäänud und pikendada. Kuskil 2 tunni pärast äratas meid „suurepärane“ Indreku ja kõrgete häälte kollaboratsioon, mille käigus esitati konstantselt ammu tuntud aafrika rahvaviise – see käis räigelt närvidele. Peale väikest kehakinnitust tegime kella 12 paiku esimese katse vaadata filmi. Peale läks „Liblikaefekt“, mis „tehnilistel“ põhjustel pooleli jäi. Seejärel üritati Estonian Air’i abiga lendama õppida, aga makk näitas „no disc“, nii et see üritus läks kah luhta. Kuid kahetseda ei tulnud kaua, kuna jõudsime kohe sillerdava, tuulte poolt jahutatud Aadria mere kaldale, kus tegime hingekosutava peatuse. Seal saime veel nautida viimaseid päikesekiiri ja valmis ka Igori ja Heleni 20 aastat hilinenud pulmapilt. Edasi õnnestus kella 4 paiku vaadata kauaoodatud filmi, milleks oli „Natsionaalne varandus“ – see oli väga IA VILM. Nagu niuhti jõudsimegi oma sihtpunkti Sloveenias. Peale kosutavat supiportsu algas kauaoodatud jalgpalliturniir. Finaali jõudsid juba ennustatult Danieli ja Andersi võistkonnad. Võitjaks tuli läbi vere ja higi Andersi võistkond. Peale mat¨i käidi veel läbi külma du¨i alt ja varsti vajusidki kõik sprodisaali põrandal sügavasse unne.
Joonas ja Valmar
Kümnes päev
Muinasjutuliselt Sloveeniast Poola
  Elas kord üks poistekoor. Kord oma lauluretkelt naastes hakati Sloveeniast Poola sõitma. Poiste parv sai süüa, juua, isegi filme sai vaadata. Elamusi tekitasid “Matrix”,  “Along Came Polly” ja “Pirates of the Carribean”.
Kui poisid rahulikult bussist vaadet nautisid, kargas ei kusagilt välja kuri nõid Viktoriin. Ta esitas igale tiimile 50 küsimust. Helgemaid päid premeeris ta kommidega. Rumalamad oleks ta aga kaasa võtnud, kui mõni selline kooris oleks olnud. Peale kohutavat võitlust kosuti ja sõit jätkus ilma suuremate seiklusteta. Vaid mõnel harval juhul ilmutas end võitmatu vetsukoll.
Läks pimedamaks, aknad tõmbusid uduseks, bussi hoog rauges, kuni lõpuks buss peatus. Äkitselt kuuldus väljast püssilaske. Vaprad Jedid tõmbasid mõõgad tupest välja ja tormasid kartmatult lahingusse. Bussis olijad pidasid hinge kinni. Oodati natuke, kuniks kannatamatud välja tormasid. Lõpuks selgus, et ei toimunudki lahingut, need püssipaugud olid hoopis raketid. Arusaamatuks jäi ainult see, kas rakette oli lasknud heatahtlik mõisa ehk ööbimiskoha härra või oli neid süüdanud hoopis mõni palju julmem ja kurjem olevus. Jõuti konsensusele, et buss tuleb tühjaks tassida. See tehtud, mindi supitirinaid tühjendama ja teed lürpima. Peale sööki tormasid Jedi rüütlid kohemaid harjutama, et järgmisel päeval sama vapralt ohtudele vastu astuda.
Kui gümnasistid pidusöögilt naasesid, olid Jedid nende toa vallutanud. Peale pikka ja kohutavat sõnelust otsustasid Jedid meie toast lahkuda ja siirduda mujale ülitähtsaid treeninguid läbi viima.
Tuli öö, kohutav pimedus ja tohutu väsimus olid ainukesed muutujad sel ööl. Tegelikult muutus ka Valmari vanuse number.
Oliver Liiv ja (moraalne tugi) Artur Rodionov
Üheteistkümnes päev
Mure ja rõõm, nad rändavad üheskoos
  Viimase reisipäeva hommikul võis nägudelt välja lugeda väga segaseid emotsioone. Domineerib siiski unepuudus ja kerge tüdimus. Magamine ongi sellisel hetkel vast kõige õigem tegu. Kellel õnne on, võib unes näha Aadria merd, mandariinipuid või Colosseumi. Kahjuks tuleb millalgi ikka üles ärgata. Sügava valge lumega palistatud Poola auklik must maantee pakub hea võimaluse mängida malet või magicut või siis lihtsalt niisama mõttesse vajuda.
Mõtted kogu meie reisist on igaühel muidugi isesugused. Kellel jäi eredamalt meelde kontsert Kölni poistekooriga, kellel 1.jaanuari missa, kellel Vatikani muuseum. Kellel aga hoopis vanaaastaõhtu ühislaulmine või arvukad jalgpallimängud. Ja ainult ühel päeval oma elus saab mees 14 või 18 aastat vanaks.
Nagu ütleb juba pealkiri, oli meil sel reisil nii õnne kui ebaõnne. Igavene linn kostitas meid 5 päeva jooksul üsnagi niiske ilmaga, mis mitte alati meie plaanidega ei sobinud. Soovida jättis ka festivali korralduslik pool, mis koos ülbete sakslastega (ilmselt sealt ida poolt) meie ridu lõhkus. Meie ei lasknud sellel aga enda tuju rikkuda ja tegelikult jäid sellised juhtumised vaid tõrvatilgaks meepotis. Pruugib vaid meenutada õhtut koos prii Kapitooliumi muuseumi ja pitsarestoraniga ja suunurgad juba tõusevadki. Või külluslik nuumamine meie Rooma kodus. Suured tänud kokatädidele.
Ei tasu ära unustada ka seda, et üle poole oma väljasõidust veetsime siiski tee peal. See, et bussisõidust ei saanud meelelahutusallikat ja reisi tähtsundmust, on puhtalt bussi juhtide teene. Kes veel T¨ehhi reisi mäletavad, teavad, millest ma räägin. Kestvad ovatsioonid meie kannatlikele bussijuhtidele.
Vahepeal muide on Poola avarustest saanud Leedu hall taevas. Mingit vahet pole. Edasiste viimase reisipäeva sündmuste kajastamisest autor loobub põhjapoolkera lühikese päeva ja valguse tõttu. Ilmselt vaatame veel mõnda filmi ja juba saamegi tervitada Eesti piirivalvureid. Midagi oleks nagu siiski puudu? Äkki üks „eks ta ole“ ? Kindlasti mitte. Lõpetada võiks hoopis Betti Alveri luuletusega, mis nii mõnelegi meie seast võiks üpris õpetlik olla:
…
Räägi tasa minuga,
siis mu kuulmine on ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on kergem.
Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen taban läbi tuule,
ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule.
…
CIAO!
Daniel
Peeter (VHK Teataja 16.01.2006)

MULJEID POISTEKOORI ROOMA-REISIST

Kui ma mõtlen tagasi aastavahetusele Roomas koos

poistekooriga, siis kangastub see aeg läbipaistvate

värvidega kujutatud unenäopildina, täis ebareaalseid

ja illusoorseid situatsioone. Kindlasti on seal oma roll

ka lihtsal unisusel, reaalsel poolunes olemisel reisil

olnud mõistavad, mida ma silmas pean.

Olles nüüd olnud esimest korda koos poistekooriga

väljasõidul, tunnen tagantjärele kahetsust kõigi nende

reiside üle, kus ei ole koos poistega käinud. Reiside,

aga eelkõige elujõulise, humoorika ja vitaalse seltskonna

pärast. Ühtlasi tunnen turvalisust ja kindlust tuleviku

ees – nende poiste kätte, kes laulavad Miikaeli

poistekooris, võib homse päeva otsustused ja tegemised

usaldada küll. Kasinates tingimustes, napi uneaja ja

lõunamaaliku korralduskeerise tuultes (või

korraldamatuses) ei tabanud ühtegi virisejat. Muidugi

olid poisid väsinud, aga välja seda paista ei lastud.

Kui ise ükskord Rooma jõudsin, oli festival juba alanud

ja poistel mitmed tippsündmused seljataga. Hiljem

kodus videolindilt poistekoori kontserti vaadates

(poisid pidasid ise seda Eesti-Saksa maavõistluseks, ehk

võistulaulmiseks Kölni Toomkiriku poistekoori ja meie

poistekoori vahel, mida see tegelikult ei olnud) tõdesin,

et kontserdi kvaliteet oli just nii kõrge, kui olin

harjunud uuelt poistekoori plaadilt kuulma.

Rooma on eriline paik ja aastavahetus on eriline aeg,

arusaamine, et oled Roomas aastavahetusel, muudab

olemise ja sündmuste tajumise kõrgendatult eriliseks.

Nii on täiesti mõistetavalt poiste meeltes

tippsündmustena tulvamas nii paavsti audients,

Kapitooliumi muuseum, õhtusöök pizzarestoranis,

missa Püha Peetruse katedraalis, kui ka hilisõhtused

jalgpalliturniirid. Kindlasti oli festivali ja Rooma-reisi

haripunktiks osalemine 1. jaanuaril uue aasta esimesel

teenistusel Püha Peetruse katedraalis – paavst

Benedictus XVI missal, kus paavst pöördus kogu

maailma poole oma rahuläkitusega. Suurem osa

maailmast sai sellest osa televisiooniülekande kaudu ja

tõenäoliselt kõik tähtsamad ajalehed kajastasid seda

aasta alguse mõtestamisele pühendatud sündmust.

Eestis ei kajastatud kuidagi. Siiski, me (64 VHK liiget)

osalesime missal, kuulasime seda sõnumit kohapeal,

meil oli suur eduõigus olla kohal, katedraali seinte vahel

ja päris vahetus läheduses altarile. Kui missa lõppedes

väljusime kirikust, nägime Peetruse väljakul sadadesse

tuhandetesse ulatuvat rahvahulka, kes ei olnud kiriku

kuplite alla mahtunud ja olid missast ning paavsti

rahuläkitusest osa saanud väljakule paigutatud

hiigelekraanide ja kõlarite kaudu.

Paavst Benedictus XVI 1.jaanuari pöördumine maailma

poole rahusõnumiga on lugemiseks ka Vatikani

koduleheküljel, aga sealt on välja jäetud lõigud, kus ta

pöördus Pueri Cantorese festivalile kogunenud noorte

lauljate poole, tunnustades neid ühtsuse, üksmeele ja

rahu idee kandjatena.

Paremat uue aasta algust oleks raske ette kujutada.

Kulgemise rahulikkus ja rõõmsameelsus miljonilinnas

Roomas viis alguses segadusse, ladinlik (või siis

itaaliapärane) muretus hämmastas, hetk hiljem tuli

arusaamine, et kõik toimib – võib-olla mitte nii kiirelt

ja tõhusalt kui me eeldaksime, aga palju

inimnäolisemalt. Muretumalt ja tervemalt. Aeg on

Itaalias palju pikem kui Eestis. Tundub, et elad

aeglasemalt, jõuad märgata inimesi enda ümber, rääkida

nendega, vaadelda, mõelda ja hoolida.

Tõesti peab veel kord rääkima Roomas kohatud

inimestest, kelle rõõmsameelsus, aitamistahe ja

eneseohverdus mõjusid küünilistele põhjamaalastele nii

võõrastavalt, kohati isegi kahtlustäratavalt! Õnneks nad

olid olemas ja neid oli palju, alates itaallannast saatjaga

tänavalt, kes võttis poistekoori eest hoolitsemise oma

südameasjaks, meid vastuvõtnud koguduse preestritega,

veel mitmete lahkete ja aitamisvalmis itaallastega,

lõpetades reisi kaunistanud ja väärtustanud inimeste

loetelu meie oma mehega Roomas – Markusega, kes

ehtitaaliapäraselt tunnistas külalised pühaks ja elas kõik

need päevad poistekoori elamise ja hingamise rütmis.

Markus Järvi teoloogiatudeng Roomas, on lisaks

perfektse keeleoskusega tõlgile ka suurepärane

korraldaja, probleemide lahendaja, giid ja elav kunsti-,

kultuuri- ja arhitektuuriajaloo entsüklopeedia. Alati

poistega kaasas, iga hetk innustunult ja veenvalt andmas

selgitusi ja taustateadmisi meid ümbritseva

kultuuritulva kohta. Veenvus, teadmiste esitamise

kaasakiskuvus ja siiras innustus kütkestas poisse ja

sütitas neis silmnähtavalt huvi. Enamasti kogunesid

Markuse ümber tihedate ringidena nii suured kui

väikesed Œ neljandad klassid suunati sõbralikult ringi

sissepoole Œ sellise mesilasesülemina avastasime Rooma

kvintessentsi, seda, mis ilma Markuseta oleks jäänud

nägemata, kuulmata ja läbitunnetamata.

Inimene ei ole enam sama pärast Roomat, Roomas

oldud aeg jääb alati liiga lühikeseks, esimene Roomas-

käik tekitab ainult pakitseva vajaduse sinna ruttu tagasi

pöörduda – ma ei mäleta, kelle tsitaadid need on, aga

need osutusid tõesteks. Poistekoori üle on hea meel, et

nende esimene rännak Rooma toimus juba nii varakult,

tõenäoliselt jõuavad nad oma elus sinna veel mitmeid

kordi. Tänu erilisele ajale, mil me Roomas olime ja

erilistele inimestele, kes meie eest Roomas hoolt

kandsid, on see reis poistel kinnistunud meeltesse,

sügavamalt või pinnapealsemalt, kuid piisava

intensiivsusega, tagamaks kultuuriseoste äratundmise,

avastamisrõõmu ja küllalt tugeva põhja edasiseks

süvenemiseks inimkonna kultuuripärandisse.

PEETER

 

Kadri (VHK Teataja 16.01.2006)

TAGASIVAADE POISTEKOORI ROOMA-REISILE

Kui asusime poistekoori aastavahetuse Rooma-reisi planeerima,

võis selle ettevõtmise kohta kuulda üsnagi vastakaid arvamusi

nagu: “Oo, aastavahetus Roomas – kui romantiline!” või: “Hullud

peast, nii pikk sõit ja veel pühade ajal!” Ehkki püüdsin ikka

esimese arvamusega ühtida, kippus eriti vahetult enne ärasõitu,

kui kohapealse ööbimisega üha suuremad probleemid tekkisid,

vägisi ka teine pool pead tõstma. Nüüd, tagantjärgi, olen siiralt

rõõmus ja uhke, et sellise ettevõtmisega hakkama saime.

Eks need kolm mineku- ja kolm tulekupäeva bussis olid üksjagu

tüütud, aga Roomas veedetud aeg tasus teekonna kuhjaga, pealegi

tegime tagasiteel pika ja põneva viktoriini kuuldust-nähtust, nii

et saime kogetu justkui kiirluubis veel kord läbi elada.

Mis siis jääb pärast väikest “settimisaega”. pinnale?

Igavene linn Rooma, kus kullavihmana sadas meile kaela

sedavõrd palju kultuuri- ja ajalugu, et võttis pahviks ka kõige

nooremad. Õnneks käis kogu Roomas veedetud aja jooksul meiega

kaasas väsimatu teejuht Markus Järvi, kes tegelikult sugugi mitte

giid pole, vaid õpib Paavstlikus ülikoolis teoloogiat. Tänu tema

selgitustele ja põnevatele jutustustele ei jäänud me pelgalt majade

välisfassaade ja poeaknaid imetlevateks turistideks, vaid saime

kuulda palju põnevat nii Rooma kirikute ja muude ehitiste kui

ka muuseumieksponaatide ja nende ajaloo kohta.

Kogu maailma Roomakatoliku kiriku keskus Vatikan koos

üleilmse kirikupea Œ paavstiga. Paavsti audients ja laulmine

paavsti uusaastamissal Püha Peetruse Basiilikas. Eestikeelne

evangeelium kõlamas selgelt ja valjult üle terve Peetruse basiilika.

Tunne, et osaleme milleski ajaloolises ja nähtamatu maailma

seisukohalt tähtsas.

Pueri Cantores , kogu maailma liturgilist muusikat laulvate

poiste-, laste- ja noortekooride organisatsioon. Ühised kontserdid

olime millegi suurema osa ja ehkki me pole eriliselt andekate

seast valitud katedraalikoor, on meilgi omad tugevad küljed,

mida ka teised, “suuremad” märkasid.

Vana-aasta õhtu. Olime planeerinud mõnel Rooma

väljakul vabaõhukontserti kuulata ja aastalõpusaluuti

vaadata, viimasel hetkel aga selgus, et kogu liiklus

Rooma kesklinnas on õhtul alates kella üheteistkümnest

suletud. Nii ei jäänudki meil muud üle kui koju jääda.

Sõime ühiselt kokatädi Mari tehtud pidulikku praadi

 hapukapsast ja liha, laulsime koos kõikvõimalikke

laule koori repertuaarist, võtsime vastu nii Eesti kui

Itaalia uue aasta ja olime koos rõõmsad.

Ühised jõupingutused liidavad. Ja jõudu pidi sel reisil

alatasa pingutama. Palju muljeid, tihe graafik, varased

tõusmised – Mitte keegi ei virisenud. Ka kõige esimesel

õhtul pimedas oma asjade leidmisega hädas olnud

noorimad said juba mõni päev hiljem kõigega hästi

toime. Vanemad aitasid nooremaid, olid õpetajatele

kindlaks “tagalaks”. Meil on tore poistekoor.

KADRI

St, Michael's Boys Choir