Esimene päev

Esimene päev möödus lennukalt. Noorte mehehakatiste õigeaegsest lennujaama jõudmisest võib järeldada, et punktuaalsust hindavad “Pühad Miikaelid” kõrgelt. Aeg möödus kui linnutiivul ning peatselt olesklesime juba EasyJeti odavail, kuid see-eest ebamugavail istmeil. Ja siis läks lahti! Kiirus tõuseb! Mootorid üürgavad kaeblikult! Kõlareist kuuldub sjuuardessi sulnis, ent kohatult monotoonne häälemäng! Ning tõusemegi õrnalt virgutava turbulentsi saatel õhku. Jää hüvasti, oo Eesti must muld!
Lend möödus piinlike vahejuhtumiteta, mistõttu võis pardumisel märgatud sära ka väljumise ajal stjuuardesside silmis näha.
Niisiis oleme jõudnud Berliini.
Berliini lennujaam suutis kõiki üllatada meeletu igavusega, millest pääsemiseks pidime kasutusele võtma mängukaardid. Aeg venis kui sülg mänguhoos terjeri lõugadel, kuid mõne aja pärast istusime juba lennukis, kus, peab mainima, polnud sugugi huvitavam kui lennujaamas.
Mis seal ikka. Kannatasime poolteist tundi lennusõitu ära ning juba olimegi neutraalse pinna kohal. Lennujaamas läks küll veidi pikemalt aega – siinkohal võiks teha kummarduse Joonatan Petersonile – kuid peagi leidsime endid noortehostelis olevat.
“Mmm… milline veider odoor!” mõtlesime trepist üles astudes. Paigutasime kotid meile määratud tubadesse ning seadsime sammud rasvumise poole. Trepist alla minnes juurdlesime jälle hosteli ekstremistliku lõhnavaliku üle.
Burgerid näost sisse aetud, kõmpisime tagasi hostelisse, kus meie palavalt armastatud ning austatud juhendajad meid jalamaid magama talutasid. Nii lahkusimegi õrnalt une rüppe, hetkeks veel reaalsuse piiril kõikudes. Viibi veel, oo ilus hetk…

Taavi ja Kaur

 

Teine päev

Päev algas kella üheksase söömaajaga Mulhouse’i hosteli sööklas. Pärast kosutavat hommikusööki mindi tagasi tubadesse, et vabastada tuba koristajale. Kui kõikide pakid all, asuti ühiselt kooriproovi läbi viima. Kui laulud lauldud, mindi linna peale, kus sai oldud tunnikene ning tehtud said ka esimesed suuremad ostud. Järgmiseks läksime ükikooli sööklasse einestama, enne mida toimus soovijatele ratastoolislaalom.
Kõhud täis, mindi tagasi juba tuttavasse hostelisse, kust edasi suundusime oma kohvritega juba bussi peale. Bussisõit möödus loodust vaadates ning vahepeal oli meil ka au kuulata Kadri homse päeva tutvustust ning ka väikest lühikokkuvõtet Mulhouse’i linna ajaloost. Kohale jõudes alustasime prooviga järgmise päeva kontserdi tarbeks. Proov edukalt läbitud, olid meid ees ootamas pered, et meid oma külalislahkusega kostitada.

Jaanus ja Joosep

 

Kolmas päev

Ärkamine oli pime. Mul oli luuk akna ees ja ma ei näinud midagi. Pärast hommikust moosisaia ja kiiret-kerget autosõitu jõudis igaüks õnnelikult bussi peale, mis pidi meid viima Strasbourgi. Bussi peal võttis madalate häälte II ühispleenum menetlusse järgnevad Strasbourgis esitatavad manifestid:

1. Luua Georg W. Bushi toetuseks üleeuroopaline noorte marksistlik-leninistlik kommunismi ühisrinne “Punane Oktoober”.
2. Panna hääletusele Läti “Vabariigi” Euroopa Liidu ühinemislepingu ühepoolne tühistamine.

Nende lennukate ideede tuules saabusime Europarlamendi hoone ette, tulevasse “Punase Oktoobri” ülemnõukogu istungitesaali ja rehabiliteerimiskeskusesse. Juba oli vabastatud plats meie armsa juhi V.I.Lenini kolossaalse monumendi tarvis. Hetkel seisis seal arusaamatu rohekas pallike.
Päevast söögimaratoni alustasime hommikusöögiga. Seejärel algas dirigent List’i käe all proov EL hümniga. Edasi sai igaüks valida oma lemmikkujundi. Oktoobrilaste meelehärmiks puudus valikust viisnurk. Komiteedes saavutati ühendusele “P.O.” ühehäälne toetus ja heakskiit. Koodnime “Euroopa haridus” all pandi ülemnõukogus hääletusele kommunistlike noorte manifest. On hea meel teatada, et kõik ettepanekud võeti vastu. Koodnime “rohkem muusikat haridusse” all sai selgeks, et 2008. aastast on Euroopa kommnoorte ühisvaluutaks rubla.
Vahepeal jätkus söögimaraton lõunasöögiga. Saime endale uued sõbrad Villeroy ja Boch. Söögimaraton pani proovile kõigepealt soolestiku ja seejärel torustiku. Lugu läks edasi naljaga, mis trükimusta enam ei kannata. Üldse sai päeva jooksul mitu korda testitud, kui madal ikkagi on madalate häälte huumorilävi. Teel kontsertile toimus söögimaratoni viimane etapp, pakutud gurmaanne elamus tõi tagasi mälestuse sõpradest Strasbourgis.
Kantuna kõigist manustatud kaloritest suutsime panna päevale võimsa punkti oma õnnestunud kontsertiga. Väärikas pingutus, mis meele heaks tegi, põletas ühtlasi ka kogunenud energiavarud ja nii ei jäänudki muud üle, kui taanduda voodisse ja näha unes lippu 25 punase tähekesega. Elagu suur marksistlik-leninistlik maailmarevolutsioon! Elagu Püha Miikaeli poistekoor!

Joonas ja Daniel

Ilmumist on sponsoreerinud “rõõmuallikas”.

Lisa I

7:30 Bussisõit Strasbourgi
10:00-11:00 Jõudmine parlamenti ja hommikusöök
11:00-12:00 Ühisproov ja komisjonide kogunemine teemal “Euroopa haridus”
12:00-14:00 Lõunasöök
14:00-16:00 Kooride tutvustamine ja ettepanekute hääletamine suures istungisaalis, EL hümni laulmine
16:00 Tagasisõit Munsterisse
18:30 Õhtusöök restoranis (lasanje)
20:30 Kontsert Munsteri kirikus täismajale, pärast lahkumine peredesse

 

Neljas päev

Mida ja kuidas tehti 9.detsembril

Esimest korda koorireiside ajaloos võis igaüks ärgata peaaegu nii hilja kui ta soovis. Hommik oli pime, vähemalt enne kui rulood lahti rullisime. Pered kostitasid kõiki hommiku- ja lõunasöögiga. Sel päeval ei olnud midagi erilist plaanis ja kõik võisid ise oma viimsed, hommikupoolsed Munsteris või selle lähistel veedetud tunnid ise sisustada. Paljud käisid imetlemas mägesid, mis olid otse akna all ja lausa kõrgemad kui Suur Munamägi. Mina ja Hannes läksime ka loodust uurima ja väikses külakeses, kus meie pere elas, ringi lonkima. Tee peal teretasid meid inimesed, keda me ei olnud varem näinud, aga viisakus ennekõike. Kergelt vihmasel hommikupoolikul mõtlesime me ikka natuke külast väljapoole ka ringi luusima minna. Nägime kanu, ponisid ja lausa ühte valget hobust, kuid meie jalanõud pidid rammu katsuma vintske Prantsusmaa mudaga. Sopateedel liikudes märkasime ka põõsa all machetat ja mootorsaagi, mis olid sinna pandud ilmselt selleks puhuks, kui mingi kamp viisipidamatuid, noori, Ida-Euroopa imelikke inimesi peaks nende rahulikku väiksesse linnakesse sattuma. See selleks.
Lõpuks tuli vanade peredega hüvasti jätta ja uute jahimaade ja veiniistanduste poole teele asuda, sihtpunktiks Rosheim. Sinna jõudsime plaanitult plaanitust varem ja proovisime, kas ikka natuke laulda ka oskame. Sellega rahule jäänud, ootas meid uute perede ja Rosheimi linnapea vastuvõtt. Alguses mängis meile kohalik väike orkester, mida võis aktsepteerida kui Harjumaa keskmist, hiljem aga pidas linnapea kõne, mis ületas pikkuselt kõvasti Harju keskmise. Pärast näitasid pered, kellega tuleb kaasa minna ja läksimegi jälle uutesse majapidamistesse puhkama.

Hannes ja Sander

 

Viies päev

Meie reisi raske päev

Hommikul pidime minema kella 10ks kirikusse (mis oli väga hea, sest kui me oleks pidanud näiteks kell 8:00 tulema, siis me oleksime pidanud Taavi antud päeva õhtul leiutatud luuletuse mängu tooma).
Ärkasime täpselt üksteist minutit enne kaheksat ja millegipärast arvasime, et oleme väsinud. Siis natukese aja pärast saime süüa ja siis tulimegi kirikusse, kus juba rahvas oli kohal ja kohe algaski proov, kuigi enne seda me vahetasime nii halbu, kui ka häid muljeid oma (väga igavatest) kohtumistest endi uute peredega. Peale proovi saime umbes pool tundi vaba aega, mille ajal jooksime lihtsalt mõttetult mööda linna tänavaid ringi ja avastasime, et praktiliselt kõik poed olid kinni, mis muidugi (ma ei tea, kas kõigi arvates muidugi) väga kurvastas meid. Eks siis oligi vahe läbi ja siis ootasime veidi ja algaski missa (11:00). Kui see lõpuks läbi sai, siis läksime endale spagette ja mingit kastet suust sisse ajama ja see oli muide väga hea. Kui lõpuks saime söödud, siis hakkas kontsert pensionäridele, kus pidas linnapea ühe väga pika kõne, millest me ei saanud ilmselt midagi aru, kuna ta rääkis prantsuse keeles. Eks me siis laulsime mõned laulukesed ja kui kontsert läbi oli, siis saime jälle kirikusse tagasi, kus juba koitis uus kontsert. Kui kontsert oli juba koitmisest kaugemal, siis saime lauldud oma kava ja kaks laulu veel peale tervele kirikutäiele inimestele. Muideks, saime ju väga suured piparkoogid, mis ma arvan, et on väga head. Ja oligi tänaseks kõik. Sõitsime taas koju mägedesse ja otsejoones jälle keldrisse. Tegelikult kuulsime Taavi enne mainitud luuletust (mis oli Jakobi idee siia kirjutada, talle vist see luuletus meeldis 😀 ). Kokkuvõttes oli väsitav päev.

Jakob ja Päär

 

Kuues päev

Reisikiri

Tõusime kõik erinevatel aegadel ja kogunesime eelnevalt kokkulepitud paigas. Lahkusime bussiga ööbimiskohast ning saabusime Strasbourgi proovi. Istusime alguses kõik kokku, seejärel jagati meid häälerühmade kaupa ning seejärel pidime me veel teiste koorilauljatega nö. “ära mixima”. Kui proov tehtud, läksime edasi sööma. Söögiks, nagu ikka, friikartulid. Edasi liikusime katedraali juurde ja seal lasti meid linna peale. Katedraali lähistel oli suur jõuluturg. Lehari ja Kadri ostsid endale ülespoodud jõuluvanad. Sellele järgnes proov katedraalis. Katedraalis võttis meid vastu väga mehelik Malta naiskoor. Proovis tuli meil kõik hästi välja, aga kõige paremini ikka “Deck the Hall”, tänu meie võimsatele meeshäältele.
Proovile järgnes kontsert, mis oli edukas. Pärast kontserti läksime sööma ja seejärel uuele kontsertile. Seal pidime laulma oma soololaulu, milleks oli Mihklisantide laul. Pärast kontserti sõitsime kõik koos tagasi koju…

Joonas-Mattias ja Joonatan

 

Seitsmes päev

EILE OLI RASKE PÄEV

Ei, tegelikult on see kahe otsaga viiner. Ühest otsast andis reisi väsimus kõigile tunda.
Teisest otsast oli eile eile ehk üleeile väga raske päev. Tänu Taavile saime aimu poiste suurustest. Võistluse võitis Johannes. Aga nüüd asjast. Hommikul viisid pered meid kooli, kus tuli meil anda reisi viimane kontsert. Publiku tuju tõstmiseks tuli taaskord mängu tuua EORPi kütkestav ¨arm. Niisiis sellega sai EORP rahvusvaheliseks. Sellist publikumelu ei olnud meie kõrvad veel kunagi kuulnud. Kui autogrammid olid jagatud ja Kaur oli väikeste tüdrukute meiliaadressid kätte saanud, võis meie buss väljuda ja peas kõlasid viimased read meie hüvastijätulaulust. Juba varsti kerkiski horisondi tagant meile tuttav mage kuidmaitsetu ent negatiivsete külgede korvamiseks ka kole maja. See tähendas, et Mulhouse pole kaugel. Plaanis oli minna automuuseumi, mis osutus ettearvatust imelisemaks, imaginaalsemaks,  laussensatsioonilisemaks, ekstravagantsemaks, karismaatilisemaks, ülevamaks ja paremaks. Kui Lehari oli mitu korda üle katuse käinud, võis alata meie aastaid oodatud vaba aeg. Osad meeshäältest suundusid kamikaze missioonile, ülejäänud poistekoor valgus üle linna laiali. Ei lõpenud ka Taavi seiklused, kes oma venna meheuhkust võtta üritas. Kõik sisustasid aega oma tahtmise järgi peale isikute, kelle nimesid me ei nimeta, Ott, Ott ja Joonatan, kes veetsid oma vaba aja Lehari vastupandamatus seltskonnas. Õhtusest tegevusest jäi käia veel meile tuttavas kolled¸is söömas ja minna veel tuttavamatesse hostellitubadesse, kus võisime varahommikuni vegeteerida. Kõik.

Ragnar ja Valmar

 

Kaheksas päev
Tere taas, oo Eestimaa!

Päev algas vara, ärgates oma vooditest kella 5 paiku. Juba tuttavaks saanud hostelis sõime hommikust ning pärast seda läksime kogu oma kraamiga bussi peale. Kolmveerandtunnise sõidu järel jõudsimegi lennujaama ning kui check-in ja turvakontroll olid läbitud, vaadati üle lennujaama poed, kust otsiti metsikult juua, kuid peale alkohoolsete jookide seal midagi külma ja head ei leidunud. Minnes kokkulepitud koha juurde, leidsime aga masinad, kuhu eurosid sisse pannes head, külma ning karastavat jooki saime. Siis suundusime lennuki pardale, kus päikseline lend oli nii nauditav kui ka väsitav. Berliinis vahemaandumisel võtsime kohvreid välja ja andsime need uuesti ka ära. Pärast seda tehti veel viimased ostud ja suunduti Burger Kingi leti taha, kus kõik ennast täis õgisid. Berliini lennujaamas nägime Arvo Pärti, kes lendas sama lennukiga samuti Tallinnasse. Suuremad austajad küsisid ka autogrammi. Lend Tallinnasse möödus rahulikult. Tore oli jälle kodumaal olla.

Joonas O. ja Lauri